Ramirent Elme Metall Škoda PAF Alexela Spalding G4S REFLEKS
Peasponsor
Foto: Karli Saul.

100 LUGU | Anatoli Krikun: mida raskem on olukord, seda uhkem on sellest püstipäi välja tulla

08.05.2020

Veebruaris Eesti korvpalli kuulsuste halli liikmeks valitud Anatoli Krikuni sõnul saavad poole sajandi tagused Eesti sporditähed, legendaarse Kalevi liikmed tänaseni erinevatel koosviibimistel kokku ja arutavad kirglikult meelisalas toimuva üle. "Viimased koondisemängud näitasid, et uus põlvkond on tõesti pead tõstmas," ütleb märtsis 72-aastaseks saanud Krikun lootusrikkalt.

Eestist ei leia teist nii vara maailma tippu kerkinud korvpallurit kui Krikun. 1967. aastal, olles toona vaid 19 (!), võitis tartlane Soomes peetud EM-il Nõukogude Liidu koondislasena kulla, aasta hiljem Mehhiko olümpial pronksi ja kolm aastat hiljem Jugoslaavias MM-i pronksi. Kui NSVL-i koondisse jättiski Krikun jälje karjääri algusaastatega, siis Kalevis oli muljet avaldavate füüsiliste võimete poolest tuntud ääremängijal tähtis roll etendada veel pikki aastaid.

 

Armastatud mängijast sai 1984. aastal ENSV Spordikomitee korvpalliosakonna riiklik treener ja just tema aitas Kalevi uuele tõusule hoo sisse lükata, rääkides Jaak Salumetsale augu pähe meeskonna peatreeneriks tulemisel ja värvates teistest liiduvabariikidest edu saavutamiseks hädavajalikud tsentrid. Viimased kolmkümmend aastat on Krikun korvpalli aidanud arendada aga Soomes.

 

Kui Krikunile märtsikuu eelviimasel päeval helistame, ei vasta ta esialgu telefonile. "Andke andeks, olin kõndimas. Käin pesus ja siis võime rääkida," ütleb tartlane, kui paarkümmend minutit hiljem tagasi helistab. Et Krikuni mängijakarjäärist on palju räägitud, peatume seekordses usutluses eelkõige sellel, mis on tema elus juhtunud hiljem.

 

"Mul on suur au ja rõõm, et sain olla osaline Eesti korvpalli parimast ajast. Minu esimene korvpallitreener Ilmar Kullam võitis 1952. aastal Helsingi olümpialt koos Joann Lõssovi ja Heino Kruusiga hõbemedali, mina, Priit Tomson ja Jaak Lipso saime 1968. aastal Mexico Citys pronksi ja Tiit Sokk täiustas medalikomplekti kullaga Soulis 1988. aastal, kui olin ENSV korvpalliosakonna juht," ütleb Krikun tänutundega.

 


-Anatoli Krikun | Foto: Siim Semiskar

 

Anatoli, on au teiega vestelda. Kuidas tervis on?

 

Tänan küsimast! Proovin iga päev teha kepikõndi, sest jalad ei kannata enam väga jooksmist. Praegu olen eriti palju kõndimas käinud, kuna kõik spordisaalid on ka Soomes kinni pandud.

 

Kui pikad tiirud ette võtate?

 

Kuulan alati enesetunnet, aga täna tegin näiteks 45 minutit.

 

Te kolisite Soome elama ja töötama ajal, mil Eesti riik taasiseseisvus. Millega te täna tegelete?

 

Tööd ma otseselt ei tee. Olen Soome pensionär. Käin Helsingis Malmi kommertskoolis, kus töötasin 25-26 aastat, kaks korda nädalas õppejõududega saalihokit mängimas. Vahel jooksen ka natuke, aga rohkem olen väravas. Ja pärast trenni käin tõstesaalis. Kolm korda nädalas annan veel ka trenne korvpallirühmale, kus treenib teiste hulgas mu lapselaps.

 

Olge hea, meenutage, kuidas te Soome üldse sattusite?

 

1990. aastal kutsuti mind siia. Ma ei tahtnud tegelikult esialgu seda kutset vastu võtta, aga otsustasime naisega tulla vaatama, et mida pakutakse. Asjad klappisid ja nii ma hakkasingi hommikuti Helsingis Malmi koolis lapsi õpetama ja õhtuti Vantaas Pussihukate meeskonda juhendama. Aitasin selle klubi esiliigas väljakukkumise ohust kahe aastaga esiliiga võiduni, aga kui meistriliigasse pääsesime, otsustati uus peatreener tuua. Soomlastel on millegipärast selline komme, et kahe aasta järel vahetatakse tihti treenerit.

 

Kuidas te Soome eluga kohanesite?

 

Algus oli raske. Mõtlesin terve esimese aasta, et kas närv peab vastu. Neil oli oma väga kindel arusaam, kuidas korvpalli peaks mängima. Samas mõtlesin, et mida raskem on olukord, seda uhkem on sellest püstipäi välja tulla. Ütlesin endale: pagan, ma ei anna alla ja proovin läbi lüüa! Asjad hakkasid klappima, kui sattusin ameeriklase Aaron McCartney'ga kokku. Ta oli professionaalne treener.

 

Te olite 1990ndate lõpus kolm hooaega Soome toonase esiklubi Torpan Pojate abitreener juba mainitud ameeriklase Aaron McCartney kõrval. Neljanda aasta juhendasite võistkonda seejuures ise. Mida te tollest ajast mäletate?

 

Tegime siin hooajal 1996/97 Soome klubikorvpalli ajalugu, kui mängisime Hartwall Arenal (Soome suurim ja tuntuim spordi- ja kontserdiareen - toim.) 9600 piletiga pealtvaataja ees venelaste Samaara vastu euromängu. Mängisime hästi ja võitsime kodumängu, aga kahe mängu kokkuvõttes langesime napilt välja. Need olid treenerina minu karjääri paremad aastad. Sobisime McCartney'ga hästi kokku. Tema oli USA kooliga juhendaja ja mina aitasin teda Euroopa korvpalli nüansside osas. Ta usaldas mind. McCartney kutsus mind ka Soome koondise abitreeneriks. Hakkasime tol ajal Soome rahvusmeeskonda nullist üles ehitama. Pidime üles ronimist alustama mudaliigast, kus kahest viieliikmelisest alagrupist pääsesid vaid võitjad edasi. Õnneks mängisime kodus ja saime sellega hakkama ning jõudsime valikturniirile.

 

Korvpallimaailm on väike. Juhendasin nii Topos kui ka Soome koondises muuhulgas Lauri Markkaneni isa Pekka Markkaneni. Ta ei olnud enam esimeses nooruses sel ajal ja vaevles põlvejamade küüsis, aga kui platsile läks, tegi ikka oma alati ära. Ka Lauri ema oli ju tasemel mängija.

 

Kas abitreeneri roll meeldis teile rohkem kui peatreeneri amet?

 

Teate, olin olnud varasemas elus piisavalt palju peatreener ja korvpallijuht. Ma ei tahtnud enam sellist vastutust. (Muigab.) Teine treener magab teatavasti paremini kui esimene treener. Mul polnud enam vaja end tõestada. Minu abitreeneri rolliga oldi ka rahul.

 

Olete te mõelnud, miks Soome korvpalli tase on viimasel kümnendil Eesti omast möödunud? Teie ajal see nii veel polnud.

 

Eks ikka olen mõelnud. Käisin Kaleviga esimest korda Soomes soomlastega mängimas juba viimases klassis õppides. See oli toona suur asi. Aga ma ei mäleta, et me oleks soomlastele kunagi kaotanud. Tõsi, üks erand oli. Mängisime Kalevi väliväljakul ja äkitselt hakkas vihma sadama. Mängu jätkati saalis ja me kaotasime mõne silmaga. Aga rohkem ei tule ette. Nõukogude ajal peeti sõpruslinnade Tallinna ja Kotka vahel turniire. Nendest mängudest on head mälestused, sest võitsime alati. Olime lihtsalt liiga võimsad soomlaste jaoks, sest meil mängisid sellised kujud nagu (Priit) Tomson ja (Jaak) Lipso, kelle vastu polnud neil midagi teha. Samas mäletan, et soomlaste korvpallitehnika oli hea juba siis. Nende viskeliigutus oli ilus ja sööt tehniliselt kena. Ütleksin isegi, et Euroopa tasemel. Aga soomlased jõudsid mängida ainult 30-35 minutit. Ülejäänud ajaga tehti nende vastu vahe sisse ja see saigi neile tihti saatuslikuks. (Siinkohal tasub täpsustusena lisada, et Soome koondis polnud toona sugugi kehv, kuuludes Euroopas kümne parema hulka. Meie olime lihtsalt veel kõvemad.)

 


-Kalevi meeskond (Anatoli Krikun all vasakul) 1973. aastal Balti karikavõistluste karikaga | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

 

Miks siis ikkagi soomlased meile alla jäid? Kas seal ei tegeletud tippspordiga nii süsteemselt nagu siin?

 

Kui ma Soome elama ja tööle tulin, siis sain aru, milles vahe seisnes. Hakkasin soomlastelt küsima, et kus saab neil korvpallitreeneriks õppida. Öeldi, et ei saagi! Ainult kehalise kasvatuse õpetajaks oli võimalik õppida, sedagi vaid Helsingis ja Jyväskyläs. Siis sain aru, miks Eesti treenerid olid Soomes 1990ndatel nii tahetud ja edukad. Lugesin kokku: vahemikus 1990-92 oli Soomes 30 Eesti korvpallitreenerit, neist pooled Ilmar Kullami õpilased! Ütlen veel ühe numbri. Kui ma olin Nõukogude aja lõpuperioodil Eesti korvpalliosakonna juht, oli meil 160 treenerit, neist 100 kõrgharidusega. Need on numbrid, mis tõestavad, miks me olime soomlastest paremad.

 

Mida te Eesti meeste korvpallikoondise uuest põlvkonnast arvate?

 

Eesti korvpalli viimaste aegade tulemused tegid mind kurvaks. Õnneks näitasid viimased mängud Makedoonia ja Itaaliaga, et uus põlvkond on tõesti pead tõstmas.

 

Kes teile noortest silma on jäänud?

 

Seal on neid küllaga. Kristian Kullamäe kindlasti. Minule oli üllatuseks, et uus peatreener Jukka Toijala kasutas nii palju viimases Itaaliaga mängus noort (Kerr) Kriisat. Ka tema on perspektiivikas. Üleüldse arenevad lühemad mängijad kiiremini, seepärast paistavad nad rohkem silma praegu. Aga meil on pikad samuti tublid. Harri Drell oli omal ajal hea tüüp, nüüd võib poeg Henri kohta sama öelda. Aga seda, kas ka temast mängumees tuleb, ei oska ma praegu nähtu põhjal veel öelda. Sõltub, kas ja kuidas tema areng jätkub. (Matthias) Tass on veel hea kuju. Minu isiklikus tabelis on number üks Eesti korvpallis praegu aga vaieldamatult Janari Jõesaar. Ta on super! Mulle väga meeldib see, kuidas ja mida ta väljakul teeb. Teine mees, kes mulle meeldis väga, oli Rain Veideman. Mulle sümpatiseerivad sellised võitlejatüübid nagu Veideman.

 

Nii Jõesaar kui ka Veideman on teinud oma karjääris minu hinnangul vigu. Nad mõlemad on läinud Kalev/Cramost keset hooaega välismaale. Võib-olla olen ma vana ja rumal, aga minu arvamus on see, et hooaeg tuleb korralikult lõpetada ja alles siis peaks mängija edasi vaatama. Sedasi keset hooaega lahkumine ei jäta head muljet. Jah, ma kujutan ette, et välismaalt helistati ja pakuti ilusaid numbreid, aga see pole veel piisav põhjus minemiseks. See, et mõni Itaalia või Hispaania klubi vigastatud mängijale asendust otsib, ei tähenda automaatselt, et sind ootab ees garanteeritud mänguaeg. Kalevis oli neil aga korralikul tasemel mänguaeg olemas - neid usaldati ja neile loodeti.

 

Mida te Kalev/Cramost kui Eesti esiklubist arvate?

 

Mina võtan selle klubi ees mütsi maha. Olen kahe käega selle poolt, et Kalev tegevust jätkaks. Lugesin uudist, et nad võivad praeguse olukorra tõttu tegevuse lõpetada, raske südamega. Mul oleks sellest väga-väga kahju. Klubi üks omanikke (Krikun peab silmas Toomas Linamäed - toim.) rääkis väga õigesti: klubi ülalpidamine ei tähenda ainult mängijatele palkade maksmist, on ka palju teisi kulutusi. Sellise klubi majandamine pole lihtne töö.

 

Kui palju on andnud Kalevi osalemine VTB Ühisliigas Eesti korvpallile juurde?

 

Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Vaadake, kui palju oli sel hooajal Kalevi kodumängul Moskva CSKA-ga publikut Saku suurhallis. Saal oli puupüsti täis! Inimesed tulid vaatama, kuidas mängib Euroliiga valitsev meister, aga samuti tahtsid nad näha, kas me saame neile vastu. Mul on uhke tunne, et Kalevi meeskond on sellisel tasemel jäänud alles ja mängib Ühisliigat. Sellise liiga mängimine on noormängijatele suur kool.

 

Tänapäeval arutatakse palju selle üle, kas kõik talendikad noored peavad Eestist võimalikult vara lahkuma või mitte. Milline on teie hinnang?

 

Fakt on see, et USA-s on maailma parimad võimalused noorel korvpalluril nii treenimiseks kui ka hariduse omandamiseks. Nende süsteemile ei saa ükski teine riik vastu. Paratamatult jääb Eesti treenerite töö sedasi aga tagaplaanile, kui kõik noored varakult mujale lähevad. Teine teema on see, millal kuhugi minna. Hea näide on Lauri Markkanen, kes läks juba pärast esimest ülikooliaastat Arizonast NBA-sse. Tegu on suurepärase talendiga, aga nägin tema mänge vaadates, et ta polnud füüsiliselt tegelikult NBA-ks veel küps. Nüüd on tal ehk just seetõttu olnud juba mitu erinevat vigastust, mis teevad edasise karjääri üha raskemaks. Isegi paljud tulevased tippmängijad eesotsas Michael Jordaniga kogusid enne NBA-sse siirdumist kolm-neli aastat ülikoolis hoogu.

 

Vahetame teemat. Hiljuti anti välja raamat Tartu legendaarsest kergejõustikutreenerist Martin Kutmanist. Osad ehk ei teagi, et just Kutman oli ka teie esimene treener. Kas tänu tema treeningutele jõudsitegi juba teismeeas Nõukogude Liidu koondisse?

 

Ma ütleksin esiteks nii: ma ei ole eestlane ega venelane, vaid tartlane! Nagu ütlesite, oli just Martin Kutman see inimene, kes ladus vundamendi, et ma saaksin hiljem raketi kombel üles lennata. Hakkasin tema käe all treenima 10-aastasena. Vanuses 13-15 tegin päeval Ilmar Kullamiga korvpallitrenni ja õhtul Kutmaniga kergejõustikku. Seejärel pidin aga valima, kumma alaga edasi tegelen, sest vanemad ütlesid, et ma treenin liiga palju ja peaksin rohkem ka kooliasjadega tegelema.

 

Olge head, öelge, millised olid kergejõustikus teie rekordid?

 

100 meetrit jooksin 11,5-ga, kaugust hüppasin 6.20 ja kõrgust 1.70. Need tulemused olid tehtud 15-aastasena või varem. (Lõbusalt.) Kõige toredam juhus oli aga see, et püstitasin tartlastega 4x100 meetri jooksus Eesti noorterekordi 45,5 sekundit. Neil oli üks jooksja puudu ja nad kutsusid minu kui endise kergejõustiklase kampa.

 


-Meeskonnakaaslased Aleksei Tammiste ja Anatoli Krikun (vasakult esimene ja teine) 1968. aastal Nõukogude Liidu koondises | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

 

Intervjuu lõpetuseks on paslik tulla tagasi tänasesse päeva. Kas te plaanite jääda Soome elu lõpuni?

 

Asi on selles, et mul on siin tegemist. Inimesed tunnevad minu vastu huvi veel nii koolis kui ka klubis. Olen siin nii kaua, kui seda huvi jagub. Aga kui see aeg läbi saab, siis edasise kohta tuleb juba jumalalt küsida. Võimalik, et naasen Eestisse, kuigi Soome on jäänud elama ka minu pere. Mu poeg tegi siia oma firma ning pojapoeg käib siin koolis ja korvpallitrennis.

 

Teid näeb õnneks siiski ka praegu vahel Eestis. Kui tihti te kodumaale satute?

 

Mul on sedasi välja kujunenud, et olen Eestis suviti ja jõulude ajal. Mulle meeldib eriti Lõuna-Eesti. Hakkan nüüd veel rohkem Eestis käima, kuna aega on rohkem.

 

Kui palju kuulsa Kalevi liikmed omavahel suhtlevad?

 

Ikka suhtleme! (Jaak) Lipsoga olen kontaktis, samuti (Priit) Tomsoniga. (Puhkeb naerma.) Isegi oma kunagise suure konkurendi (Aleksei) Tammiste sünnipäeval käin Vääna-Jõesuus. Näeme poistega harva, aga normaalne läbisaamine on säilinud kõigiga.

 

Te mainisite, et Tammiste oli kunagi teie suur konkurent. Ma ei saa küsimata jätta: kuidas nii palju häid mängijaid ja erinevaid isiksusi ühte võistkonda ära mahtus?

 

(Muigab.) Tammistel oli pehmelt öeldes päris terav keel. Ja mitte ainult minuga. Pealegi tahtis iga mees ju Nõukogude Liidu koondisse pääseda, sest meid ei eristanud tavainimesest palk, vaid välismaa-reisid. Maailma nägid tol ajal vaid suured poliitikud, kultuuriinimesed ja sportlased. Need olid väga erilised reisid. Aga tavaelus oleme me saanud ka Tammistega kenasti läbi.

 

Intervjuu lõppedes palub Krikun, et siinkirjutaja mainiks eraldi ära Kalevi legendaarse treeneri Ilmar Kullami, kelle sünnist möödub 2022. aasta suvel 100 aastat. "Kullam on Eesti kõigi aegade parim korvpallitreener. Teda ei tohi unustada."

 


 

Kolm lõbusat seika kuulsate korvpalluritega

 

Koponen läks Himkist ära abikaasa tõttu

 

"Moskva oblasti Himki krooniti hiljuti pooleli jäänud hooaja tõttu erandkorras Venemaa meistriks. Himkis mängis vahepeal mitu aastat ka Soome koondise mängujuht Petteri Koponen. Ta oli Himkis kõrgelt hinnatud. Kuna tunnen vanadest aegadest hästi Himki toonast ja ka praegust peatreenerit Rimas Kurtinaitist, siis selgus, et Koponen läks Himkist ära mitte enda, vaid abikaasa pärast, kes ei tahtnud Venemaal elada. Lõppenud hooajal kahanes tema mänguaeg Müncheni Bayernis umbes 15 minutile. Mind teeb kurvaks, et sellise klassiga mees nii vähe mängida saab."

 

Kuidas Gomelski Eesti korvpalli aitas ajada

 

Kuna olin mänginud legendaarse Aleksander Gomelski käe all Nõukogude Liidu koondises, teadsin teda hästi. Kui tulin 1984. aastal Spordikomiteesse korvpalliosakonda riiklikuks treeneriks tööle, oli minu üks esimesi ülesandeid Nõukogude Liidu koondist võõrustada. See oli Los Angelese olümpia ajal, mida Nõukogude Liit boikoteeris. Koondislased peatusid hotell Olümpias. Öösiti vaatasid nad televiisorist olümpiat, päeval tegid aga trenni. Gomelski aitas mind minu uues ametis palju. Arutasime tihti, kuidas Eesti korvpalli aidata. Tema ütles oma arvamuse ja selgitas, kuidas saab mind aidata. Gomelski oli tark inimene, professor. Ta polnud treenerina nii kõva kui Vladimir Kondrašin või Ilmar Kullam, aga organiseerijana ei saanud talle keegi vastu. (Muigab.) Mõelda vaid, kui mina koondises mängisin, ei käinud me kontrollmänge pidamas Bulgaarias ja Poolas, vaid Itaalias, Prantsusmaal ja Lõuna-Ameerikas! Kord aitas ta mind ka näiteks Rašid Abeljanoviga. Abeljanov oli Kalevis juba mänginud ja vahepeal Venemaale läinud, kui mõistis, et Eestis oli ikkagi parem. Moskvast öeldi aga, et kolmandat korda sedasi meistriliigas klubi vahetada ei tohi. Uurisin Gomelskilt, et mis nüüd saab - meil oli ju tsentrit vaja. Gomelski vastas vaid "maga rahulikult" ja asi saigi korda.

 

Kalevi staadionil peetud jalgpallitreening Sabonise ja teiste ässadega

 

Mõned kuud enne 1988. aastal Soulis olümpiavõitjaks tulemist oli Nõukogude Liidu koondis Tallinnas laagris. Aleksander Gomelski armastas Eestit ja Tallinna. Pirital oli neil väga ilus ja puhas kuue korviga saal. Joosta sai hästi ja jõusaal oli ka olemas. Seepärast nad siin käisid. Olin Spordikomitee korvpalliosakonna juhina nende laagriga seotud ja sõitsime hotellist Kalevi staadionile jalgpallitrenni. Et mehi oli paaritu arv, ütles Gomelski mulle, et mine mängi ka. Olin toona 40-aastane - mees parimas eas, nagu tema ütles (Naerab.). Ja nii ma mängisingi paar kuud enne Souli mänge Arvydas Sabonise, Šarunas Marciulionise, Rimas Kurtinaitise, Tiit Soku ja teiste tulevaste olümpiavõitjatega jalgpalli. Ma pean seejuures ütlema, et kõik leedukad olid ka jalgpallis väga osavad.

 


-Anatoli Krikun mänguolukorras | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

 

Intervjueeris: Karl Rinaldo

Sulge

Ülekanded