Ramirent Škoda PAF Alexela G4S Spalding REFLEKS
Peasponsor
Aivar Kuusmaa. Foto: Siim Semiskar.

100 LUGU | Eesti korvpalli kuldkäsi Aivar Kuusmaa: ma ei oska võlts olla

06.01.2021

Sumo hoidis nii mõnegi spordisõbra ööune ebatervislikult lühikesena, kui meie vägilane Baruto heitis vastaseid ringis paremale ja vasakule. Sumo hoidis eestlasi telekate ees ja Kalevi spordihalli tribüünidel ka üheksakümnendatel, kui tolle hüüdnime järgi tuntud Aivar Kuusmaa kolmesed tõstsid meie korvpallikoondise ja Kalevi kõrgustesse, milleni enam küünditud pole. Oma emotsionaalsuse poolest tuntud Kuusmaa oli ja on siinse 100-aastase korvpalli üks silmapaistvamaid kujusid nii mängija kui ka treenerina. Teenitult nimetati ta möödunud aasta viimastel päevadel ka Eesti korvpalli Kuulsuste Halli. 

Aivar Kuusmaa mängis keskset rolli Kalevi 1991. aasta NSVL-i meistritiitli võitmise juures ja Eesti koondise kuuenda koha saavutamisel 1993. aasta Euroopa meistrivõistlustel. Aastatel 1993-96 mängis blond viskekahur ühes Vana Maailma kõige tugevamas korvpalliklubis - Ateena Panathinaikoses. Mängijana kulda ja karda võitnud Kuusmaa on treenerina tulnud kolmekordseks Eesti meistriks ja noppinud suures koguses ka kahvatumaid medaleid.

 

Istusime kunagi kogu Euroopas üht kõige kardetumat viskekätt omanud mängumehega keset päikesepaistelist suveilma pingile ja rääkisime pikalt-laialt korvpallist. Kuidas visata sama hästi kui Kuusmaa? Millised nägid treeningud välja Panathinaikoses ja Kalevis? Mida arvab legendaarne mängumees treeneritest ja mis hetki peab enda karjääri kõige eredamateks? Kuusmaa avaldas ka selle, kes on peale tema eestlastest valusa viskekäega mehed olnud. Kõikidele neile küsimustele saab vastused siin.

 

Alustuseks läheksin aega, kui hakkasin trennis visketehnikat õppima ja treener küsis: „Kes on teie arust kõige ilusama visketehnikaga mängija?“ Tubli enamus vastas: „Kuusmaa!“ Kuidas sellise visketehnika omandasid? Kas tuli läbi raske töö või pigem iseenesest, loomulikult?

 

Mäletan, et esimestes trennides üritas mu esimene treener Heino Rebane kõik nüansid selgeks teha, kuidas head viset omandada ja olen neid näpunäiteid järginud. Ei saaks öelda, et oleksin hirmsat moodi selle kallal vaeva näinud, aga esimesel aastal tegi Rebane kõikidele poistele selgeks, mismoodi see pall peab käes olema ja kuidas kõik peab toimima. Kas mu vise kõige filigraansem on, aga arvan, et mul on suhteliselt õige visketehnika.

 

Kuidas Sa Heino Rebase juurde jõudsid?

 

Vanasti oli lihtne. Olid kehalise kasvatuse tunnid ja noored treenerid, kes läksid pedasse õpetajaametit või mida iganes õppima, käisid koolides ja komplekteerisid endale rühmasid. Siis oli õpilastel valikut lihtsam teha, sest peale korvpalli meil eriti valikut polnudki. Võrkpall oli ka, aga korvpall oli ikkagi A ja O.

 


-Aivar Kuusmaa (#11) 1984. aastal 17. üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

 

Kas juba noore poisina tundsid, et korvpall võiks Sinu tee olla?

 

Kindlasti. Tahtsin juba lasteaias sportlaseks saada ja kui isa hakkas mind esimeses klassis vedama Kalevi spordihalli, siis kõik järjest rohkem klammerdus. Mäletan, et esimesel aastal, kui Heino Rebane organiseeris enne suure Kalevi mängu Kalinini rajooni ja Pärnu Spordikooli vahelise korvpallivõistluse, vaatasime me pärast suure Kalevi mängu korvi all laivis. Kõik see järjest rohkem võimendas, et tahtsin korvpalluriks saada.

 

Kindlasti harrastasite ka teisi spordialasid?

 

Meil oli Õismäel kergejõustikukallakuga klass. Seda sai natuke tehtud. Muu oli hoovisport. Jalgpall, talvel jäähoki ja kehalises oli rahvastepall, mis on head koordinatsiooni vajav mäng. Rattaga mulle sõita ei meeldi, pikka maad joosta ka ei meeldi... nii see korvpall jäi. Spordikoolis tegime erinevate aladega koostööd ja meie koostööpartner oli väravpall, praegune käsipall. Tänu käsipallile saime teada, mis asi on kehamäng. See oli päris jõhker, aga hea kogemus.

 

Kas Sul oli iidoleid suurest Kalevist või mujalt?

 

Kindlasti. Pidime täitma treeningpäevikut ja selle üks osa oli Kalevi mängude kajastamine. Kas vaatasid telekast või kohapeal ja kes su lemmikmängija oli. Enamalt jaolt oli meie treeninggrupis lemmikmängijateks kas (Jaak) Salumets või (Aleksei) Tammiste. Minul oli Tammiste. Eks lemmikud on aja jooksul muutunud ka. Korvpalluriks kasvamine on pikaajaline protsess ja minu mällu on ka sellised mängijad jäädvustunud, keda pole üldse Eesti korvpall 100 rubriigis mainitudki.

 

Nimetad ehk mõned neist.

 

Kalevi kehvematel aegadel oli näiteks selline mees nagu Vjatšeslav Filatov. Ta oli nagu meie 1984. aasta spartakiaadi hõbemedali meeskonna Urmas Teppo. Lühike, aga räige võitleja. Üks tagamängija, kes mulle tohutult sümpatiseeris, oli Ülo Varul. Nautisin tema tegemisi väljakul. Tõnis Randalast on juttu olnud, aga meid ajas hirmsasti naerma see, kui vaatasime teleülekannet ja telekommentaator ütles 29-aastase Tõnis Randala kohta: „Noor ja perspektiivikas Tõnis Randala.“ Naersime kõvasti, et mis kuradi noor (Naerab.). Väga andekas oli veel Peep Jõgi. Mäletan, kui Salumets ta korvpalli tagasi tõi, siis Jõks pani hirmsad mängud ja läks jälle rändama. Kahju, et sellised talendid on ka kaduma läinud, aga meil on olnud päris huvitavaid kujusid.

 

TSIK-i said sisse teisel katsel. Miks esimesel katsel ei õnnestunud ja kas lõi veidi verest välja ka, et pole äkki minu ala ikkagi?

 

Me kõik ju teame, et eestlane areneb nii nagu ta areneb. Kord on ta kasvuhoos ja kord ta seisab oma kasvuga. Tahtsin hirmsasti TSIK-i minna, aga looduslik areng polnud veel järele tulnud. Olin päris lühike kutt. Tänapäevalgi treenerid vaatavad, et kui perspektiivikas ja andekas sa oled, mitte kui töökas sa oled. Ei oska öelda, kas olin solvunud. Mul vedas, kuna mul oli too suvi vaba ja majanaaber, kes tegeles suusatamisega, tõmbas mind punti. Lõhkusime Trummi metsades pea kuu aega teha erinevaid jookse ja üldse tegime kõvasti füüsilist. Selle suvega viskas mul ka 12 sentimeetrit pikkust juurde. Sügisel olin juba vähe teist masti vend ja teisel katsel ma mitte ei saanud sisse, vaid (Jaanus) Levkoi kutsus. See on huvitav, et oled füüsiliselt laps veel, aga 3-4 kuuga võib kõik kiiresti muutuda.

 

-Aivar Kuusmaa ja Tallinna Kalevi korvpallimeeskond 1991. aasta 6. mail NSV Liidu meistrivõistluste teises finaalmängus Leningradi Spartaki vastu | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

 

TSIK-i ajal kutsuti Sind ka Nõukogude Liidu noortekoondisesse. Kuuldavasti olid need laagrid päris karmid.

 

Need olid karmid. Juunioride koondisesse kutsuti alguses 24 mängijat ja esimese laagriga oli treeneritel kindel soov selekteerida 16 mängijat, kes jäävad teise laagrisse. Siis hakati juba ühekaupa välja viskama. Esimene laager algas nii, et hommikuvõimlemine oli kell 7:45 või 8:00 ja pidime Moskvas jooksma ümber järve, mis oli kilomeeter pikk. Kästi joosta 8 ringi, iga ring 3 minutiga ehk 24 minutit ja hommikuvõimlemine on läbi. Kui 3 minutiga ei jõua, siis öeldi, et jooksete nii kaua, kuni hakkate jõudma. Me panime kokku 16 ringi. Vaadati, kes mida kannatab ja kaua kestab. Pärast trenni hotellituppa jõudes kallistasin kohe vetsupotti. Üks vend läks pärast hommikust trenni lennujaama ja sõitis koju. Kuidagi hambad ristis sai see üle elatud ja tagantjärele arvan, et sain kahe ja poole aasta jooksul, mis seal olin, kogu eluks ülikõva põhja alla. Kolmas laager oli meil Tallinnas ja tegime reaalselt 8 tundi päevas trenni. See rutiinitaluvus, distsipliin ja kõik kokku andis mulle kogu eluks tugeva põhja, et korvpallis läbi lüüa.

 

Kas säärast trennilõhkumist on tulnud pärast neid laagreid veel ette?

 

Panathinaikoses, kui (Božidar) Maljkovic oli treener, oli samuti päris jõhker. Kui eesotsas oli kreeklasest treener Kostas Politis, oli meil enne jõule periood, kus olime 18 päeva järjest töös. Kui tulime võistlustelt, siis otse lennukist mindi saali treenima. On olnud erinevaid perioode ja ma ei taha öelda, et kui ma tulin Riia ASK-st Kalevisse, et siin midagi kerget oli. Kõige hullem asi, mis meenub, kui olin Riiast Tallinnas puhkusel koos Saksaga (Ivo Saksakulmuga) ja Salumets kutsus meid testidele. Test koosnes sellest, et 3x400 meetrit pidime jooksma 2-minutilise intervalliga, kus pidid samal ajal verd andma. See viimane 400 meetrit oli nii jõhker, et võis hulluks minna (Naerab.). Kui tahad sportlaseks saada, siis esimene asi on rutiinitaluvus ja teine enda tahtmine. Sa pead sellest raskusest üle olema.

 

Rääkides veel karmidest kohtadest. Sõjaväes teenimise ajal mängisid Riia ASK-s. Kuidas sõjaväeteenistuse ja korvpalli mängimise ühendamine käis?

 

Ei oska öelda, kas see oli kellegi kõrgema abi, aga mind saadeti sõjaväkke ja öeldi, et kõik on orgunnitud. Tegelikult ei olnud midagi orgunnitud. Tallinnast läksin rongi peale, jõudsime kogunemispunkti ja meid jaotati ära. Mind pandi boksi, kus olin ainuke valge ja teised olid kusagilt kaugemalt Kaukaasiast. Pidin lendama päris kaugele, Bakuusse või kuhugi sinnakanti. Pidin olema kuus kuud utšepkas. 3-4 tundi enne minemist tuli üks noormees pagunitega ja küsis vene keeles: „Kas keegi korvpalli oskab mängida?“ Vastasin: '“Mina oskan.“ Tema vastu: „Üks Kaunase väeosa tahab kossusatsi teha ja kindral on täiesti kossu-usku inimene.“ Läksime Kaunasesse ja kui teised tegid rividrilli, siis meie saime teiste kossumeestega saali kossu mängima minna. Vanemad suhtlesid liidu juunioride koondise peatreeneriga ja pärast vande andmist pidin Riia ASK-i minema. Alguses olin kroonus, vahepeal olime Saksaga korteris ja kui midagi kehvasti läks, visati jälle kroonu (Naerab.). Meiega samal ajal oli eestlastest seal veel (Indrek) Varblane ja Jürgen Kukk. Kui hakkasime lõpetama, tulid (Rauno) Pehka ja (Tair) Tenno.

 

Pärast sõjaväge ootas Sind juba suur Kalev?

 

Riia ASK hoidis mind 30. detsembrini kinni. Salumets ütles, et las Kuusmaa mängib Riias hooaja lõpuni ja liitub Kaleviga suvel. Siis ta muutis meelt ja ütles, et tahab mind ikka kohe satsis näha. Riiakad muidugi solvusid ja ütlesid, et enne 30. detsembrit ma lahkuda ei saa (Naerab.). Mängisin seal mängud ära ja jaanuari alguses liitusin Kaleviga. Ei mäleta täpselt, kuidas need eestikate mängud olid, kas pärast liidu meistrivõistlusi kevadeti ainult või kuidagi nii, aga siis mängisin Standardis. Mängijad olid ära jaotatud ja meil oli veel (Viktor) Viktorov, (Mihhail) Žulanov, (Aivar) Toomiste ja selline punt.

 

Kalevis ootasid Sind vanad kalad ees. Kas lõi jala väheke värisema ka või olid selleks ajaks juba piisavalt paksu nahaga?

 

Sain suhteliselt palju Riia ASK-i eest esiliigas mängida ja tiirutasime ühe aasta koos Kaleviga paarisrakendina samadel turniiridel. Kus oli Kalev, seal oli Riia ASK ka ja ma enam-vähem kõiki Kalevi mängijaid ju teadsin. Kui lähed uude satsi, siis väike kartus ikka on, et kuidas hakkama saan. See hetk, kui ma Kalevisse tulin, olid kaks meest vigastatud ja siis polnudki Salumetsal palju valikuid. Sain üle 30 minuti mänguaega, need õnnestusid ja selle hetkega olingi Toomiste ja Reigami üle mänginud ning kindla põhiviisikukoha kätte võidelnud. Ei tea, miks see vanasti nii tähtis oli. Nüüd pole vahet, kes alustab. Tähtis on, et kogu sats jõuaks mängida. Vanasti võisid 30 minutit mängida, kuna tempo oli aeglane. Kes tänapäeva korvpallis mängib üle 30 minuti, peab ikka üliheas vormis olema.

 

-Aivar Kuusmaa NSV Liidu meistritiitli järel korvivõrku maha lõikamas | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

 

Jõuame 1991. aastasse. Kas see oli hooaeg, kus kõik õnnestus nii meeskondlikult kui ka individuaalselt?

 

Lõpus jah. Algus oli päris kohutav. Meile mõjus hästi väike paus, mis tekkis, kui Riias olime (väike paus oli tingitud Vilniuse teletorni juures toimuvate ajalooliste sündmuste tõttu. Selle pausi järel loobusid Leedu klubid NSVL-i meistrivõistlustel mängimisest - H.K.). Pärast pausi näitasime võimu. Läksime Moskvasse ja tagusime Dünamo üles. Siis tagusime CSKA üles. Tundsime, et meile ei olegi vastast enam. Pärast pausi olime ülikõvad. Panime nii enesekindlalt. Arvan, et oleksime isegi Žalgirise jätkates võinud tiitli võita.

 

Kas pärast 1991. aasta triumfi tuli juba palju pakkumisi välismaalt?

 

Pigem hakkasid pakkumised tulema pärast meie Euroliiga hooaega. Vaadatakse rohkem neid võistkondi, kes sarjades mängivad ja ei mäleta, et 1991. aastal oleks pakkumisi tulnud. Vanasti oli väga loll süsteem, et iga sats tohtis omada kahte välismaalast ja enamjaolt noppisid kõik satsid pikakasvulisi välismaalasi. Väga raske oli välisturule pääseda. Läbi (Maarten) van Genti oli kompamisi Hollandist ja Belgiast, aga seal oldi ka pigem seda usku, et välismängija peab Ameerikast olema.

 

Kas praegu Euroliigat vaadates leiad end nostalgitsemas, et Kalev mängis ise kunagi seal samas supis?

 

Teine aeg oli. Oligi see aeg, kui ainult kaks välismaalast oli meeskondades. Meil oli ka üks ameeriklane. Arvan, et tegime päris head mängud. Saime vist kolm võitu, ühe mängu saime lisaajal ja ühe saime viimase viskega tappa. Olime ikkagi suhteliselt okeid. Võib-olla mõned mängud saime suuremalt tappa, kui vaja oleks olnud, aga iseenesest olime täiesti konkurentsis. Ei võitnud palju mänge, aga andsime päris kõvasid lahinguid. Eriti kui arvestada, mis eelarvega olime meie ja mis eelarvega olid juba tol ajal teised.

 

Siis juba hakati Sinu vastu huvi tundma?

 

1992. aasta kevadel olid Kalevi spordihallis esimesed kosilased kohal ja lennutasid mu korra Kreekasse läbirääkimistele. Teised pakkumised tulid juba kvalifikatsiooniturniiri ajal Wroclawis.

 

Kas pärast Badajozi turniiri 1992. aastal olid Sul juba Panathinaikosega käed löödud?

 

Nagu oli, Tiit (Sokk) läks esimesel aastal ja mina läksin talle järgmisel aastal järele. Aga kindel ei saanud olla, kas saan järgmisel aastal või ei saa. Lõppkokkuvõttes jälle „tänu“ ühe mehe õnnetusele ma koha sinna sain. Tegelikult pidi (Dražen) Petrovic sinna minema. Tean, et talle tehti Panathinaikosest pakkumine. Keegi ei tea, kas ta oleks sinna läinud, aga suure tõenäosusega oleks. Sel ajal oli Panathinaikose eesotsas ka Horvaatia treener (Željko Pavlicevic).

 

Jõuame 1993. aasta EM-ini. Seal vist tulid kõik mängud välja, mis pidid tulema? Oli sajaprotsendiline õnnestumine?

 

Belgia mäng oli selline, et kas koju või edasi ja selle suutsime lõpus ikkagi enda kasuks keerata. Turniir oli pikk, meil olid head võidud all ja saime natuke kavaldada. Salumets ei andnud teatud mängudes põhimeestele palju minuteid, vaid kasutas teisi mehi ja siis saime endale Venemaa vastu. See oli kõige ebaõnnestunum mäng kogu turniiri peale. Pärast Venemaad oli Bosnia ja Hertsegoviina ning siis viienda-kuuenda koha mäng, kus meil ei olnud varianti turniiri suurfavoriidi Hispaania vastu, kes oli kaotanud Saksamaale.

 


-Aivar Kuusmaa (#5) Eesti korvpallikoondises hooajal 2001/02 | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

 

Kas Sul on mõni rituaal, mida sa enne mängu teed? Oled Sa ebausklik?

 

Kindlasti on mul mingid rituaalid olnud ja need on aeg-ajalt ka muutunud. Kodust mängule minnes võtsin tassi kohvi. Kunagi võtsin Bittneri palsamit. Mõtlesin, et annab „laksu“ kätte enne mängu (Naerab.). Teatud riietus kindlasti. Treenerina on mul alati mingid lipsuvärgid, valin sokke ja kingi. Mingid rituaalid on, kus sa ilma nendeta saad.

 

Tulles tagasi Kalevi ja Panathinaikose juurde. Mis nende meeskondade suurimad erinevused olid?

 

Meil siin polnud niisugust võidukohustust, et kui kaotad või kehvasti mängid, saad kohe kinga või treener lendab. Panathinaikoses oli kolme aasta jooksul neli treenerit. Pidime võitma kõik mängud. Mäletan, kui saime ühe mängu tappa, mida me poleks tohtinud saada, siis võistkonna president tuli riietusruumi nii, et uks käis pärast mõlemale poole lahti (Naerab.). Välismaal olles on sul täielik fookus ja eksimisvõimalusi väga palju pole. Treeningutel andsid 15-16 meest endast kõik, et treenerile silma jääda ja mänguaega saada. Olid ka ajad, kui ma 12 mehe hulgas ei olnud ja istusin tribüünil. Seal oli ikka räige konkurents ja keegi kellelegi ei halastanud. Eestis nii polnud.

 

Räägime veidi nimedest ka. Sinult on kindlasti sadu kui mitte tuhandeid kordi küsitud, kust tuli hüüdnimi Sumo?

 

Sellest on räägitud nii palju. Esimesel aastal, kui Kaleviga kõrgliigas mängisime, läksime üleminekumängudele Klaipedasse ning mängu ajal maandusin kiirrünnakul läbi pehkinud põrandalaua. See läks puruks ja jalg oli teiselpool põrandat. Õnnelik õnnetus ja vigastada ei saanud. (Veiko) Jurkatammel oli (Harri) Drelliga pingil nalja palju ja siis mul enam palju valikuid polnud ning Sumo sealt tuligi (Naerab.).

 

Teine nimeküsimus on nende Kreeka nimedega seoses. Mis värk nende Kreeka nimedega oli ja miks nad vajalikud olid?

 

Ma ei tea, miks need nimed vajalikud olid. Ju nad olid Kreeka Korvpalliföderatsioonile vajalikud. Suuremates klubides oli selliseid mängijaid 2-3 tükki. Olid topeltnimed. Protokollides olime ikka Sokk ja Kuusmaa, aga sealses Korvpalliliidus oli vaja, et oled nii-öelda korvpallikodakondne. Formaalsus, meie käest lihtsalt küsiti, kas olete nõus. Kui sulle sellist lepingut pakutakse, kuidas sa ütled ei?

 

Praegu mängib Sinu poeg Kaspar Itaalias. Saad talle koduigatsuse asjus vist päris head nõu anda tänu Kreeka perioodile?

 

Ma ei ole sellest aru saanud, et tal koduigatsus oleks. Mul oli endal samamoodi. 16-aastaselt elasin TSIK-is. Siis liikusin mööda Venemaad, siis tuli sõjavägi - täielikult iseseisev elu. Aeg-ajalt tahtsin ikka koju ka ja siis tulingi. Näen, et poiss on samasugune. Kõik muu on tähtsam kui koduigatsus. Eesmärk on ikkagi korvpalluriks saada. Sel kevadel, kui neil Itaalias mänge polnud ja suurem koroonateema oli seal läbi, jäi arusaamatuks, miks ta nii hilja koju tuli. Siis saime aru, et seal käivad trennid, laagrid ja enamik sõpru on ka juba Itaaliast ning ta ei tahtnudki varem koju tulla.

 

Küsib ta Sinu käest vahepeal nõu ja arutate korvpalliasju?

 

Me natuke arutame, aga olen talle öelnud ka, et ma ei taha väga palju vahele segada, sest tal on oma treenerid. Igal treeneril on omad nõudmised ja kui mina hakkan talle rääkima oma mõtetest, kuidas võiks teha, siis see võib vastuolus olla tema treeneri mõtetega.

 

Kreekas olid kolm aastat. Kas välismaal oleksid soovinud rohkem mängida või oli siis soov koju tulla?

 

Võin öelda, et tahtsin sel hetkel koju. Mulle tuli pakkumine Panioniosest, kus oli endine Panathinaikose treener (Efthimis) Kioumourtzoglou. Ütlesin talle lõpuks ära, et kindlasti tahan praegu kodus olla. Meil tehti siin klubide koondis, millega mängisime Koraci karikat, aga eestikaid panime teise meeskonna eest. Vahelduseks päris huvitav, mänge oli palju ja erinevaid. Nüüd tagantjärele võin muidugi öelda, et oleks võinud Kreekas olla nii palju kui võimalik. Selline otsus sai tehtud ja mis ma tagantjärele ikka heietan. Ega see paha polnud, mis ma siin lõpuks sain. Selge oli see, et kui ma Kreekast tagasi tulin, siis liigesed olid nätaka kätte saanud ja ei läinudki palju aega, kui mul kannakõõlus puruks läks.

 


-Aivar Kuusmaa (Tallinna Kalev) 2000. aastal Eesti meistrivõistluste finaalseerias viskel Tartu Delta vastu | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

 

Kas Su temperamentsus on pigem kasuks tulnud või on tekitanud probleeme ka?

 

Ei oska öelda. Eks tavaelus olen temperamendiga endale liiga teinud küll. Samas ma ei oska võlts olla, et ma ei ütle välja, mida mõtlen. Pigem ütlen oma arvamuse välja. Kas see on õige või vale, aga siis on see tehtud. Mingis mõttes on kindlasti kahjuks tulnud, aga mõnes mõttes kindlasti kasuks.

 

Kas 2001. aasta EM-i osas on ikka väike okas hinges või ei mõtle sellele?

 

See on läbi juba, mis seal ikka heietada. Selles alagrupis poleks vahet olnud, kas Kuusmaa ja (Gert) Kullamäe oleksid kaasa mänginud. Sellepärast, et seal olid ka muud faktorid. Kas see ettevalmistus tehti õigesti ja muud asjad ka.

 

Kas treenijana olid valmokriisalik töörügaja või lihvisid nurki ka, kui võimalik oli? Kas praegu treeniksid oma kogemustega teistmoodi?

 

Me kõik oleme vigu teinud ja teeksime asju teistmoodi, sest ka elu on läinud teistmoodi. Mõtlen seda, et kogu korvpall on läinud kiiremaks ja agressiivsemaks, aga olen omal ajal teinud ka ropult tööd. Kui võtta liidu juunioride koondis ja Kalev, kus tehti tööd, et see asi üles viia. Panathinaikoses on tehtud tööd. Võin tõesti öelda, et pärast Panathinaikost hakkasin ennast hoidma. Mängisin vana rasva pealt. Aga see võib-olla kõlab valesti, sest päris ilma tööta ka ei saanud. Hakkasin ennast hoidma, see on selge. Tänapäeval on kõik palju professionaalsem ja meie ajal polnud see kõik nii tasemel.

 

Praegu vaatan pigem seda, et poiss teeks asju õigesti. Et suvel saab midagi ehk juurde teha, mis enne on tegemata jäänud. Suvel me reaalselt kaks kuud puhkasime kõik, nüüd seda enam pole. Jube kihvt on vaadata, mida Jukka Toijala siia tõi. Mul on väga hea meel, et ta on Eesti koondise peatreener, mis siis, et ise jäin sellest tööst ilma. See korvpallikodu, mis ta tegi. Ei usu, et ükski Eesti treener oleks sellist asja teinud. Töö käib ja see juba kajastus Balti keti turniiril, kui leedukad ja lätlased tulid siia treenimata mängima. Tulemus on näha. Kui see kõik on järjepidev ja jätkusuutlik, vaadates noori, kes peale tulevad, siis minu arvamusel hakkame kindlasti samme ülespoole tegema.

 

Et võiks olla aastaks 2030 Korvpalliliidu poolt koostatud arengukava reaalne?

 

Ma ei ütle, et see reaalne on, aga alati peab olema eesmärk, kuhu püüelda. Esimeseks sihiks võiks võtta kahele järjestikusele EM-finaalturniirile jõudmise. Siis saab edasi mõelda, sest siis saavad need poisid ka küpsemaks ja ega ei saa midagi välistada.

 

Kuidas suhtud sellesse ootusesse, et praegu on Eesti korvpallis peale tulnud uus kuldne generatsioon? Usud sellesse või on ootused liiga vara üles krutitud?

 

Meie ei saa ju meediat suunata. Esimene artikkel, mis minul juba turja punaseks lõi, oli Postimehes, kus kirjutati, et kes on järgmine Eesti koondise mängija, kas noor Kullamäe või Kuusmaa. Kas meil siis rohkem poisse polegi, kellest kirjutada? Meil on ju teisi poisse veel, aga nagu me ise aru oleme saanud, siis artikkel müüb, kui on nimi. Oleks seal olnud Veesaar või Poom, mis iseenesest polegi valesti öeldud, aga paljud ei tea neid. See teeb harja punaseks, et meie enda ajakirjandus ise haibib seda. Okei, meil on mõned mängijad, kes ka haibivad iseennast, aga me ei saa sinna midagi teha, neid on alati olnud. Meie ajakirjanikud panevad tihti selliseid asju, mida tegelikult ei peaks panema. Peame selle lihtsalt ära kannatama, sest nemad teevad ka ju oma tööd. See on minu arvamus, sest mõned asjad on valed.

 

-Aivar Kuusmaa 2009. aastal TTÜ KK peatreenerina | Foto: Siim Semiskar

 

Huvitav, et selle teemani jõudsime. 2009. aasta Tähelaeva saates ütles Sinu hea sõber Gert Kullamäe, et 20 aasta pärast käite te kindlasti tribüünil korvpalli vaatamas ja ehk ka teie mõlema pojad mängivad. Nüüd on Gerdi poeg Kristian koondises kanda kinnitanud ja Kasparil kaks sammu teha selles suunas.

 

Minu poisil on veel pikk tee minna. Olin samamoodi hilise arenguga, aga pärast liidu juunioride koondise laagrit olin juba valmis meesteklassis mängimiseks. Sellele vastupidiselt Gert polnud valmis sel ajal meestekoondises mängima. Kristian on tõestanud, et suudab meestekoondises väga hästi mängida. Ma veel ei vaata selle pilguga, et kas poisil on üks või kaks sammu minna ja ütlen, et tal on pikk tee veel sinna minna. Tean tema eesmärke ja eks ta sinna ikka kunagi jõuab. Ma loodan.

 

Mis oli Sinu jaoks Sinu mängijakarjääri tipphetk?

 

Olen nautinud mitmeid etappe ja mul on raske üksikut välja tuua. Kui enda vormikõvera järgi vaatan, siis kindlasti liidu meistrivõistluste mängud (1991. aastal), mis me Moskvas pidasime. Olin siis üliheas vormis. Siis lausa nautisin korvpalli. Kindlasti ka euroopakad 1993, see oli vägev etteaste, ma arvan. Eestikate poole pealt on meeles, kui BC Tallinnaga tulime Eesti meistriks 1998/99 hooajal. Play-off'id olid mul seal filigraansed. Kindlasti ei saa alahinnata 2001. aasta valiktsükli mänge, mis me kihvti tiimiga panime. Meil oli päris hea sisekeemia sel ajal. Mul ei tule kõik hetked meelde. Olen neid momente oma karjääri jooksul nii palju tunda saanud, et olen nautinud seda mängu. Kõik see, mida mängijana läbi kogesin, andis mulle tõuke, et korvpalli juurde edasi jääda ja treener olla.

 

Üks tipphetk oli minu jaoks korvpallikarjääris ka see, kui Raplaga hõbedale tulime (2017. aastal, kui Kuusmaa oli Rapla Avis Utilitase peatreener - H.K.) . Oli võib-olla isegi magusam, kui Tartule (Kalev/Cramoga) kaks korda 4-0 (finaalseerias) panna. Kuigi see oli ka väga magus. Treenerina oli esimene tipphetk siis, kui oli seitsmes finaalmäng Saku Suurhallis, mis oli pilgeni rahvast täis. Miks ei võiks praegu nii olla (Naerab.)? Ei olnud see tase nii hea, aga lihtsalt huvitav oli, kõik oli võrdne. Ükskord võtsin ühe DVD, mis mulle anti minu ärasaatmismängul 2005. aastal, kus on peal Euroopa meistrivõistluste mängude hetked. Lasin poisile natuke neid ja ta ütles: „Ma ei teadnudki, et sa niimoodi viskasid.“ Olen äärmusest äärmusesse olnud nii mängija kui ka treenerina. On häid aegu olnud ja ka halvasti olnud. See on loogiline, kui oled nii kaua asja sees olnud.

 

Kas mängijakarjääri lõpetades teadsid, et jätkad treenerina?

 

Ei teadnud. Lõpetasin karjääri ära ja ei teadnud midagi. Minu treenerikarjäär algas kadunud Allan Dorbeku koputusest minu uksele, kui pidin 30 minuti pärast sõitma lennujaama ja mind ootas ees perepuhkus. Allan jõudis kiirelt rääkida, et selline ettepanek on, et tema taandab ennast tollase Ehitustööriista ja praeguse BC Kalev/Cramo abitreeneriks ja mina tuleksin peatreeneriks. Me ei jõudnudki pikemalt rääkida ja leppisime kokku, et kui ma Horvaatiast tagasi olen, saame kokku ja olen läbi mõelnud need asjad. Pikalt ei olnud vaja mõelda, sest kossu juures tahtsin ju edasi olla.

 

Kas natuke liiga suur amps ei tundunud alguseks?

 

Eks ikka tundus. Minu jaoks oli see esimene aasta suhteliselt väsitav ning siis tuli loogiliselt, et toodi (Veselin) Matic ja mina jäin abitreeneriks. Maticiga oli natuke raske, sest ta tahtis kõik ise ära teha. Ei saanud ma abitreenerina skautida, ei saanud oma harjutusi läbi viia ja pidin ainult tema juures olema. Mingil hetkel andis ta mulle 20 minutit trenni algusest. Nägin, et vennad intensiivset trenni üldse ei tee ja hakkasin veidi intensiivsemaid harjutusi tegema, et nad jookseksid ja saaksid higi lahti. Sain paar päeva teha ja siis ta ütles, et aitab küll. Temale see ei meeldinud. Pidin tegelikult veel teine aasta seal abitreener olema, aga siis tuli TTÜ-st pakkumine ja kolmeaastane leping. Teisel aastal viisin nad pronksile ja kolmandal aastal jäime viimases poolfinaalmängus Rakverele alla, millest mul on jube kahju muidugi (Naerab.).

 


-Aivar Kuusmaa Rapla Avis Utilitase meeskonnaga 2018. aastal pronksmedali võitmise järel | Foto: Siim Semiskar

 

Kas treeneritest on eeskujusid, keda jälgid ja kellelt õppida?

 

Euroliigas jälgisin vahepeal Neven Spahijat. Mulle tema asjad meeldisid ja olen ühel tema koolitusel käinud. Vaatan rohkem neid võistkondi, kes mängivad ründavat korvpalli. Olen otsinud ideid nende käest. Panathinaikoses oli igal nädalal seitse uut liikumist, et skautida ei saaks. Oma satsides on mul hooaja jooksul vähemalt 20 liikumist läbi käidud ja play-off'ides mingid muutused kogu aeg toimuvad. Jälgin treenereid, kes fokusseerivad ründavale korvpallile. Mitte, et kaitse oleks teisejärguline.

 

Millised treenerid Sulle sel ajal meeldisid, kui ise veel mängisid?

 

Mulle ei meeldinud üldse treenerid. Pean ennast suhteliselt kõrge korvpalli IQ-ga vennaks ja kui tunnetasin, et treeneril on see madalam kui mul, siis ma küll kuulasin teda, aga väljakul leppisime meeskonnakaaslastega omavahel kokku, mida teeme. Treenerit peab respekteerima ja kuulama, aga nad ei meeldinud mulle. Oskus treenerit kuulata on tähtis. Mis treenerit kindlasti marru ajab, on see, kui ta räägib ära ja kohe samal ajal eksitakse. Siis on jama. Kui sa treenerit ei respekteeri, on suusad. Mul oli kindlasti treenereid, keda vihkasin, aga respekteerisin.

 

Mõned aastad tagasi mainisid, et noori Sa ei treeni. Sel sügisel hakkasid Audenteses noortega tegelema ja oled kuni 15-aastaste noormeeste koondise peatreener. Mis ootused nende tegemistega seoses on?

 

Noorte all mõtlesin seda, et ei võta gruppi, kellega lähen üles välja. Noorte treenimine vajab kannatust, aga mul seda kannatust väga palju pole. Korvpalliliit soovitas mul seda teha, kuna järgmisel aastal on mul Audenteses selle aastakäigu (praeguse U15 noormeeste koondise - H.K.) poisid. Kuna (Martin) Rausberg on nendega väga hästi kursis, siis polnud väga palju vaja karta. Sain Martinilt kogu info kätte, mis mind ees ootab. Esimest korda mõtlesin selle peale siis, kui olin U16 turniiril Udines ja nägin selle vanuseklassi tippvõistkondasid. Me peame varakult sisse tooma meestekorvpalli elemendid. Ma ei ütle, et olen õnnestuja. Proovime Rausbergiga nii palju teha, kui oskame. Audenteses tuleb võtta asja väheke rahulikumalt, sest poisse ei tohi ära lõhkuda. Sinna on ikkagi võetud osad talendikamad mängijad, kes veel hästi ei oska, aga tahavad korvpalluriks saada. Loomulikult võtaks kogu Eesti paremiku, aga paljud lähevad selles vanuses juba piiri taha ja pean leppima nendega, kes on. Kui midagi suudaks toota, oleks hea.

 

U15 koondises on eesmärk usutavasti sama ehk toota tippkorvpallureid?

 

Kindlasti. Poistele on vaja lihtsalt kõigile anda mängurõõmu. Et nad mängiksid ja täidaksid neid asju, mida neilt oodatakse. Mitte mingil juhul ei tohi nendega kurjasti käituda, et nad korvpalli juurest ära läheks. Seda ei taha keegi.

 

Lõpetuseks palun nimeta viis kõige valusama viskekäega Eesti korvpallurit läbi aegade.

 

Neid on rohkem kui viis. Mäletan häguselt seda (Priit) Tomsoni, (Anatoli) Krikuni, Tammiste ja Salumetsa aega, aga arvan, et ei eksi, kui ütlen Tammiste ja Tomson. Siis tuli aeg, kus oli Randala valusa käega. Tuli aeg, kus oli Kalev Pihelgas valusa käega vend. Siis pakuksin, et Kuusmaa oli valusa käega vend ja ka Kullamäe. Vabandan, kui jätan kellegi vahele. (Heino) Enden oli kindlasti valusa käega vend. (Andrus) Nagel oli valusa käega vend, kui vaba oli. Mõtlen noorematest... (Mõttepaus.). Pole sellist, kes paneks järjekindlalt sisse. Või ma eksin? Rohkem ei paneks kedagi, las harjutavad veel (Naerab.).

 

Intervjueeris: Henry Kaldas

Sulge

Ülekanded